Mis on autoritaarsus?

Autoritaarsus on juhtimissüsteem, mille abil liidril on absoluutne ja autoritaarne jõud ning rakendatakse oma eesmärke, ilma et ta sooviks sellise juhi järgijaid või teemasid nõu ja nõu. Seda juhtimissüsteemi iseloomustab keskne jõud ja üksikisikute vabaduste repressioon. Liider on kõrgeim ja tema kohal ei ole kõrgemat autoriteeti, andes seega õiguse oma äranägemise järgi hinnata kõiki tema juhtimisel. Autoritaarsus on üks vanimaid juhtimissüsteeme ja seda on harjutanud iidsed tsivilisatsioonid tuhandeid aastaid.

Ajalugu

Inimühiskonnad on kogu aja jooksul kasutanud autoritarismi. Enamik, kui mitte kõik, iidse maailma kuningriigid kasutasid autoritaarsust, kus monarh kasutas täielikku ja absoluutset võimu ning tegi kõik otsused kuningriikide valitsemise kohta. Need monarhid kasutaksid manipuleerimist või isegi jõudu, et oma teemad järgida seadusi ja eeskirju. Kuid autoritaarsuse kaasaegsel kujul on juured slaavi monarhides, mis valitsesid 17., 18. ja 19. sajandil Ida-Euroopa üle. Need monarhid tegid autoritaarsust, et eristada end põhiseaduslikest monarhidest, kes valitsesid üle teiste Euroopa osade nagu Suurbritannia. Lewin, Lippitt ja White olid esimesed teadlased, kes kirjeldasid „autoritaarsuse” juhtimissüsteemi 1938. aastal ja eristasid seda demokraatlikust juhtimissüsteemist.

Omadused

On mitmeid tunnuseid, mis määratlevad autoritaarse juhtimisvormi. Üheks tunnuseks on see, et juhil on absoluutne võim riigi või organisatsiooni juhtimisel. Absoluutse võimu tulemusena on liidri otsused lõplikud ja neid ei saa ohustada. Otsustamisprotsess on seega otsene, kuna liider nõuab eelnevalt vähe nõu või nõu. Otsustusprotsess autoritaarses süsteemis on jäik ja sõltub täielikult liidri soovidest. Subjektidel või alluvatel on organisatsiooni või riigi toimimises piiratud panus. Enamikul juhtudel kasutab juht sundi, manipuleerimist või jõhkerat jõudu, et tema alluvad või teemad vastaksid juhi eesmärkidele. Autoritaarses süsteemis ei usalda juhid oma teemasid ega tunne, et teemasid saab kontrollida ainult. Autoritaarse valitsuse legitiimsus põhineb peamiselt emotsioonidel, kus subjektid määravad juhtkonna kui ühiskonna kõigi raskuste kõrvaldamise vahendi. Autoritaarset valitsust iseloomustab ka piiratud poliitiline pluralism, valitseva režiimi poliitilised vastased seisavad silmitsi autoritaarse juhi poolt neile pandud piirangutega.

Autoritaarsuse eelised

Kuigi mõiste „autoritaarsus” on ajaloos negatiivsed, on autoritaarsele juhtimisele ka mitmeid eeliseid. Autoritaarsuse üks eeliseid on otsustusprotsessi sujuvamaks muutmine, mis võimaldab teha otsuseid kiiresti, eelis, mida kõige paremini kirjeldatakse kiireloomulistes olukordades, näiteks sõjalistes operatsioonides, kus otsuseid tuleb teha kiiresti. Sujuv otsustusprotsess säästab konsultatsioonides kasutatavat aega. Teine autoritaarse juhtimise teenimise eelis on juhtkonna lähedane ja range järelevalve, mis takistab alluvatel ja subjektidel teha oma kohustuste täitmisel hooletuid vigu või lõhkuda. Tihe järelevalve toob kaasa töötajate suurema tootlikkuse ja kvaliteetse töö. Kuna autoritaarse süsteemi juht juhib järgijaid suurt austust ja teemad on ettevaatlikud, et nad ei vastaks juhi direktiividele. Olles ainsaks otsustajaks, vabastatakse juht oma eesmärkide täitmiseks välise abi toetamisest.

Autoritaarsuse häired

Kuna autoritaarsus on seotud diktatuuriga ja rõhuvate režiimidega, on süsteemi vähesed tunnused hästi tuntud ja ei kujuta endast ideaalset juhtimissüsteemi igas riigis. Autoritaarse süsteemi üheks puuduseks on see, et see pärsib organisatsiooni või riigi subjektide kujutlusvõimet ja loovust. Kodanike sisendid on liidri jaoks kasulikud, kuid autoritaarsus on tegu, mis inimlikuks muudab need isikud, kes peavad juhist ilma juhendamata võtma. Sellises keskkonnas töötamise motivatsioon on tavaliselt madal, sest teemasid hinnatakse harva, liider võtab kogu organisatsiooni saavutuste eest kõik krediiti.

Autoritaarsus

Autoritaarsus on autoritaarsuse vastand. Erinevalt autoritaarsusest iseloomustab anti-autoritaarsust usk inimeste täielikule võrdsusele seaduse ja kodanikuvabaduste ees. Anti-autoritaarsus jagab mitmeid anarhismi tunnuseid. Anti-autoritaarsus näeb ette vaba mõtte, kus inimesi julgustatakse väljendama arvamusi, mis põhinevad mõistel ja loogikal ning mida ei piira traditsioon, usulised tõekspidamised või autoriteet protsessis, mida tuntakse vabadusena. Anti-autoritaarsust iseloomustab ka arvamuste jagamine ja vabatahtlik alluvus, mille kohaselt isikul on õigus nõuda spetsialistilt nõu, sest sellistel isikutel on oma valdkonnas rohkem kogemusi ja teadmisi, jättes endale õiguse kriitikale. 20. sajandi keskpaigas ilmnes Lääne-anti-autoritaarsuse liikumine pärast Teist maailmasõda. Anti-autoritaarsuse laine, mis pühkis läbi Euroopa ja Ameerika Ühendriikide, põhines antifašismil ja vastupanu üleilmsete suurriikide tõusu vastu. Anti-autoritaarsuse populaarsust 20. sajandi keskel soodustasid mõjukad 1950. ja 1960. aastate boheemlased kultuurilised liikumised, nagu näiteks hipid ja anti-autoritaarsete tendentsidega "Beat Generation". Teine 20. sajandi boheemlik liikumine, mille uskumused olid kooskõlas autoritaarsusega, olid 1970. aastate punnid. Need kultuuriliikumised, mis olid noorte seas suured, kasutasid vägivaldseid vahendeid oma autoritaarivastase aktivismi elluviimiseks.

Autoritaarsus ja sugu

Autoritaarsuse ja soolise ebavõrdsuse vahel on korrelatsioon, mis ilmnes Brandti ja Henry poolt läbi viidud uuringus. Uuringus leiti, et sooline ebavõrdsus oli levinud ühiskondades, kus kodanikel oli autoritaarne usk. Sellistes ühiskondades oli naistel vähesed (kui üldse) juhtivatel ametikohtadel ja kõik juhtimisomadused, nagu kujutlusvõime või sõltumatus, represseeriti naistest ilmumata. Nendes autoritaarsetes ühiskondades olid mehed juhtivatel ametikohtadel, samas kui naised hõivasid väga vähe valitsevaid ühiskondlikke rolle. Uuringus leiti ka, et autoritaarset veendumust ei väljendanud mitte ainult ühiskonna domineeriv sugu, vaid ka nende ühiskondade meeste ja naiste populatsioon, olenemata sellest, kas sugu on rõhutud.