Mis on jätkusuutlikkus?

Sõna „jätkusuutlikkus” tuleneb sõnadest „säilitada” ja „võime”. Ökoloogias võib sõna defineerida kui bioloogiliste süsteemide, nagu märgalade ja metsade omadust, et jääda produktiivseks ja mitmekesiseks määramatuks. Üldiselt tähendab jätkusuutlikkus protsesside ja süsteemide vastupidavust.

Jätkusuutlikkuse korraldamise põhimõte on säästev areng, mis jaguneb neljaks osaks: kultuur, majandus, poliitika ja ökoloogia. Teine mõiste, säästev areng, viitab keskkonnateaduse ja säästva arengu uuringule.

Inimkonna püsimajäämiseks pikemas perspektiivis on äärmiselt oluline, et oleks olemas tervislik keskkond ja ökosüsteemid. Inimese negatiivse keskkonnamõju vähendamiseks on mitmeid viise, sealhulgas keskkonnaressursside haldamine, keskkonnasõbralik keemiatehnika ja keskkonnakaitse. Teine mõiste kujutab endast ökoloogilist majandust, mis on valdkondade uurimine, mille eesmärk on tegeleda looduslike ökosüsteemide ja inimmajandusega.

Jätkusuutlikkuse komponendid

Sotsiaalse ja majandusliku arengu ning keskkonnakaitse säästva arengu eesmärgid tuvastati 2005. aasta sotsiaalse arengu tippkohtumisel. Sellest ajast on vaade väljendatud illustratsioonina, millel on kolm ringi, mis kattuvad. Seda illustratsiooni kasutatakse selleks, et näidata, et kolm eesmärki ei välista üksteist. See tõepoolest tõestab, et eesmärkidel on võime üksteist tugevdada nende omavahelise sõltuvuse tõttu. Selle aspekti tõttu ei saa ükski neist ilma teisteta eksisteerida. Mõned sotsiaalteadlased on otsustanud jätkusuutlikkuse ulatuse juurde lisada teise samba; tulevased põlvkonnad. See uus sammas toob välja pikaajalise plaani, mis on sageli seotud jätkusuutlikkusega.

Jätkusuutlik areng koosneb maavarade kodumaise ja globaalse kasutamise tasakaalust, mis on viis inimeste vajaduste eest hoolitsemiseks, kuid samas tagades, et keskkonda ei kuritarvitata ega hävitata. See on meede, et säilitada tulevaste põlvkondade keskkond.

Seega võib säästvust kokku võtta nii vastutustundliku otsustusprotsessi kui ka kahjulike kahjulike mõjude vähendamise uuendusena. Muid olulisi aspekte arvesse võtmata tuleks leida tasakaal mitmete asjade vahel, nagu majanduse saavutused, juhtimine ja poliitika, inimeste väärtused / kultuur ja ökoloogiline vastupidavus. Kõigi nende vaheline tasakaal aitab tagada, et planeet oleks soovitav nii praegu kui ka tulevikus elavatele liikidele.

Jätkusuutlikkuse ringid

Säästva arengu ringid määrasid kindlaks neli ökoloogilise, majandusliku, kultuurilise ja poliitilise jätkusuutlikkuse valdkonda Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni Agenda 21 kohaselt, milles sätestatakse, et kultuur on osa säästva arengu neljast valdkonnast. Seda lähenemisviisi kasutavad praegu laialdaselt paljud maailma organisatsioonid nagu Metropolis ja ÜRO linnade programm.

Seitse korda

Teine arvamus on näidanud, et inimesed peaksid püüdma saavutada kõik, mida nad tahavad, seitsme korra, nimelt kogukonna, valitsuse, füsioloogia, kultuuri, keskkonna, majanduse ja kutsealade rühmade kaudu. Inimeste jätkusuutlikkust on võimalik saavutada jätkusuutlikkuse saavutamisel kõigis selles lähenemisviisis sätestatud etappides.

Läheb edasi

Jätkusuutlikkusel on kaks põhielementi: teadusuuringud ja innovatsioon. Oluline näide on Euroopa keskkonnauuringute ja innovatsiooni poliitika, mille eesmärk on määratleda ja rakendada tegevuskava, mille eesmärk on muuta majandus ja ühiskond tervikuna rohelisemaks. Rohelisem majandus ja ühiskond tähendavad jätkusuutlikkust. Programm „Horisont 2020” on Euroopa programm, mis toetab teadusuuringuid ja innovatsiooni Euroopas (see on avatud osalemiseks kogu maailmas). Üheks jätkusuutlikkuse saavutamise viisiks on julgustada põllumajandustootjaid harrastama keskkonnasäästlikku põllumajandust, mis võimaldaks neil täielikult ära kasutada keskkonna eeliseid ja samal ajal tagada tulevase põlvkonna eest hoolitsemine.

Vastupidavus

Ökoloogilises mõttes on elastsus määratletud kui konkreetse ökosüsteemi võime või võime häirida, kuid omada oma elujõulisust ja põhistruktuuri. Vastupidavuse mõtteviis tulenes vajadusest tegeleda ja juhtida inimeste ja looduskeskkonna või ökosüsteemide vahelisi koostoimeid säästval viisil. Vastupidavuse mõtlemisel ei ole siiani õiget määratlust. Siiski on võimalik mõista, mis see on. Mõtteviis aitab mõista ja käsitleda, kui suur on keskkond, mida inimene võib võtta, ja suudab endiselt pakkuda praeguse põlvkonna vajadusi ja säilitada endiselt tulevikuvõimalusi. Vastupidavuse mõtlemine aitab tagada ülemaailmsete poliitikakujundajate täieliku toetuse, et juhtida ja aidata kaasa oluliste planeediressursside edendamisele. Nende ressursside nõuetekohane haldamine ja edendamine aitab parandada kõnealuse ökosüsteemi vastupidavust. Vastupidavus on otseselt proportsionaalne jätkusuutlikkusega. Selle tulemusena suureneb ka jätkusuutlikkus. Seda teadmist silmas pidades on võimalik mõõta iga ökosüsteemi jätkusuutlikkuse taset teatud sündmustes või kohtades, kus looduslikult esinevad regeneratiivjõud, näiteks vesi, pinnas, taimestik, päikeseenergia ja teised jõud, on seotud energiaga mis on häirete tõttu keskkonda vabanenud.

Praktilisem lähenemine jätkusuutlikkusele on suletud süsteemid. Need süsteemid säilitavad lõputu tootlikkuse protsessi, tagades, et inimesed kasutavad samu inimesi teiste ressurssidega, mis on veelgi suurema väärtusega või kasulikumad. Nende ressursside kasutamine ja asendamine toimub nii, et keskkonna halvenemine ei toimu. Inimprojektides saab jätkusuutlikkust mõõta siis ja ainult siis, kui kasutatud ressursside ja kasutatud ressursside asendamiseks eraldatud ressursid on selged. Loomulikult toimub ressursside kasutamise arvestamine kohanemise kaudu, kui ökosüsteem taastub. On oluline mõista, et loomulik kohanemine võtab sõltuvalt häiretest palju aega. Häire, näiteks tulekahju, toimub. Loodus neelab tulekahju, seejärel kasutab seda mõju positiivselt või suunab selle energia.

Teiste süsteemide, näiteks linnapiirkondade ja rahvusparkide analüüsimisel on lihtne viis jätkusuutlikkuse ja paindlikkuse vaatlemiseks inseneride võime reageerida keskkonnamuutustele.