(Piibli) Iisraeli Ühendatud Kuningriik
Taust ja esmane vormimine
Iisraeli Ühendkuningriigi päritolu tulenes konföderatsioonist, kuhu kuulusid iisraellased hõimud, mida valitsesid usulised ja poliitilised kohtunikud. Heebrea Piibli sõnul näitasid Iisraeli Kuningriigi perioodid 1050. – 930. Kaks kuningriiki, mis hiljem sellest eraldati, olid Iisraeli Põhja-Kuningriik (Samaria) ja Juuda Kuningriik. Selle aja jooksul elasid iisraellased selle all, mis olid väidetavalt kolm ajalooliselt, kultuuriliselt ja usuliselt olulist kuningat. Nimelt olid need Saul, Taavet ja Saalomon. Sauli valitsemisaeg kogu Iisraeli üle oli vaid lühike kaheaastane vaim, millele järgnes Taavet, kes valitses aastatel 1000–1999, ja Taaveti poeg Saalomon, kes valitses aastatel 961–922. Piibli aruanne räägib Taavetist kui kuningast, kes ühendas need kaks kuningriiki.
Tõuse võimule ja saavutustele
Taavet oli Juuda kuningas, kui Saul oli Iisraeli kuningas. Kuigi kord lähedased kaaslased, noorem Taavet ja vanem Saul muutusid üksteisega usaldamatuks ja tekkis kodusõda. Tulemuseks oli kahe kuningriigi liit, et saada Iisraeli Ühendkuningriigiks. Saul sai selle esimeseks valitsejaks, kuid suri võitluses vilistitega. Isbaal, Sauli pärija, mõrvati ja Taavet sai kuningaks. Taavet hakkas vallutama, mis jõudis Lähis-Ida ulatuseni, ning lisas selle käigus mitu väikest riiki Vahemerel ja Araabia kõrbes. Ehitati projekte ja Jeruusalemm sai pealinnaks. Saalomon sai kuningaks Taaveti, ja ta oli vaieldamatult kõige meeldivam tema enda suure ehitusprojekti, Saalomoni legendaarse templi kohta. Saalomoni surm 926 BCE juhatas sisse Iisraeli Ühendkuningriigi purunemise.
Väljakutsed ja vastuolud
Ühinenud Iisraeli Kuningriigi ajaloolises rekordis on arvukalt vastuolusid ja väljakutseid seoses sündmuste ja nende ajakavade täpsusega, mida on Piiblis kirjeldatud, vähemalt seoses sellega, mida arheoloogid usuvad kui faktid. Tõepoolest, raudaeast tingitud faktide kontrollimist on raske üle kolme tuhande aasta hiljem kindlaks teha. Samueli raamat väljendab kahte erinevat fakti Sauli kohta. Tema seast määras Samuel valitsejaks, teine aga ütleb, et rahvas määras Sauli kuningaks. Teine väide viitab Davidile kui kahe lõplikult ühendatud kuningriigi esimesele kuningale, kuid arheoloogid väidavad tõendeid, et Iisrael oli Juuda suhtes arenenum ja jõukam ning tal ei olnud mingeid tõendeid Taaveti kui oma kuningana konkreetsete arheoloogiliste leidude kohta. Piibel kirjeldab ka mõningast Põhja-Iisraeli mässu Juuda vastu, kuigi arheoloogid väidavad, et Juuda oli täiesti eraldiseisev üksus, väike ja maa-ala Levandi asjade valdkonnas.
Langus ja surm
Saalomoni surm tähistas Iisraeli Ühendkuningriigi lõppu. Saalomoni poeg ja järeltulija Robobam ei suutnud sisaldada Jerobeami ja põhjapoolsete hõimude mässu, kes olid rahul ebaausa kohtlemisega, mida Saalomon nende silmis oli nende vastu süüdistanud. Mäss lõppes kahe kuningriigi lagunemisega ja karistus põhjapoolsete hõimude rahvale. Jeroboam ehitas pärast oma võitu kaks pühamu, kuid seda peeti Jumalale jälestuseks, sest ainult üks koht pidi olema määratud tõelise jumalateenistuse kohaks ja see oli heebrea templis Jeruusalemmas Juudas. Piibli raamatu kohaselt jätkas Jumala needus järgnevatel aastatel järgmiste kuningate karistamist, kuna nad ei olnud kahe pühakoja teises kummarduses peatunud ega pöördunud isegi teiste paganlike uskumuste poole maades.
Ajalooline tähendus ja pärand
Iisraeli kuningriik jättis oma rahva seas kodusõja ja riidete pärandi, kusjuures Põhja-Kuningriiki juhtisid eriti ebakompetentsed kuningad, keda hiljem välismaalased alluvad, ja mõlemad kuningriigid olid nende vallutajate poolt lõpuks lisatud. Asüüria impeerium vallutas Juuda Kuningriigi aastal 722 eKr ja Iisraeli Kuningriik vallutas Babüloonia impeerium 586. Kuigi need kontod on kahe kuningriigi ajalooliste otstena aktsepteeritud, arvavad paljud arheoloogid, et kahe Ameerika kuningriigi minevikus ei ole tegelikult tõendeid. Mitte ükski viide ei ole kunagi ilmnenud sellise olemasolu toetamiseks, välja arvatud see, mis on leitud "Vana Testamendi" poolt, sest kristlased viitavad sageli heebrea Piiblile.
