Miks ja millal tähistatakse rahvusvahelise ema-maa päeva?

Ema Maa päev loodi 2009. aastal ÜRO Peaassamblee resolutsiooniga A / RES / 63/278. Resolutsioon võeti kasutusele Boliivia mitmete riikide poolt ja seda toetasid 50 ÜRO liikmesriiki. Kuigi see avati 22. aprillil 2010, tähistati seda esimest aastat 1970. aastal. Nimi Maa päev oli „ilmne ja loogiline” nimi, mis langes kokku Julian Koenigi sünnipäevaga, kes oli senaatori Gaylord Nelsoni, kes asutas Maa päev.

Ajalugu

28. jaanuaril 1969 tappis Kalifornias Santa Barbara rannikul asuv õlireostus tuhandeid mereelu. See tõi kaasa senaator Gaylord Nelsoni tegutsemise. Seejärel asutas ta õpetuse, mille eesmärk oli vähendada inimtegevusest tulenevat mõju keskkonnale ja kliimale.

Ta võttis tööle 84 inimest ja nimetas 22. aprilliks 1970 esimese õpetajaks. Ralli ajal ilmus üle 20 miljoni inimese, sealhulgas juba tegutsenud aktivistirühmad. Rahumeelne meeleavaldus toimus muu hulgas keskkonnakahjustuste, metsloomade väljasuremise ja globaalse soojenemise vastu.

Pärast ürituse edukust otsustas Denis Hayes, riiklik koordinaator, võtta 1990. aastal rahvusvahelisele tasemele õpetuse ja korraldas üritusi enam kui 100 riigis, kus osales 200 miljonit inimest. Praegu toimuvad rahvusvahelised ema-maa päeva üritused enam kui 190 riigis ja meelitavad ligi rohkem kui 1 miljardi inimese osalust.

Mõjud ja saavutused

Maa-päev on aidanud kaasa paljude keskkonna taastamise ja looduskaitse toetavate organisatsioonide loomisele, nagu näiteks Keskkonnakaitse Agentuur (EPA). See on näinud puhta õhu seaduse, ohustatud liikide seaduse ja paljude muude keskkonnakaitse seaduste rakendamist.

Maapäeval 2016 allkirjastati Pariisi leping, mille eesmärk oli minimeerida temperatuuri tõusu alla 3, 5 ° F. USA loobus sellest 2017. aastal, viidates sellele, et kliimamuutuse mõjud on "liialdatud". Gallopi uurimuses ei osale 42% ameeriklased Maa päeva sündmustest, samas kui väiksem protsent seab selle prioriteediks.

Maapäeva üritustel osalemine võimaldab inimkonnal mõelda, kuidas anda maa peale tagasi ja leida rohkem võimalusi inimeste teadmatusest tulenevate ohtude vähendamiseks.